Festivalide korraldamine on olnud osa minu elust juba päris mõnda aega. Alustades sellest, et ma tulen perest, kust meil oli iga-aastane festivali korraldamise traditsioon ning lõpetades sellega, et minu sees on peidus igavene kihk ikkagi maailma kuidagi moodi paremaks kohaks muuta ja kuidas teist moodi seda teha, kui mitte toredalt ja meeldejäävalt, mida festivalid on.

Minu loodusgiidi õpingutes leidis festivali korraldamine ka oma koha. Läänemaa Loodusfestivali korraldamine on kooli Loodusgiidide eriala traditsioon juba mitu aastat. Seoses sellega, et loodusgiidide kõrgem eesmärk on tuua inimesi loodusele lähemale, siis sellest meie kursus ka lähtus.

Väga tihti oleme oma praktikas või töös kuulnud ja näinud neid inimesi, kes looduses midagi kardavad või pelgavad, on omandanud valed arusaamad, kuulnud hirmujutte või ei tea üldse mitte midagi ja sellest tulenevalt jätnud loodusesse minemata. Me tahame seda muuta, et igaüks, kes tunneb, et ta tahab loodusess minna, omaks selleks vajalikke teadmisi ja lahustaks oma alusetud hirmud. Ja minu eelmisest haridusest tulnud tervisejuht ütleb kõva häälega, et kõige olulisem on see, et inimene saaks aru ka, et tal on seda vaja ja ta tahab tegelikult loodusesse minna!

Meie festivali teemaks oli „Hirmulood(us)“ just selle mõttega, et rääkida ja näidata, et looduses tegelikult ei ole midagi ületamatult hirmsat. Koos oma toredate õppejõudude ja tutvusringkonnaga sai loodud põnev ja rikkalik programm kaheks päevaks. Tutvu toimunud programmiga siin:
Mõned põnevamad palad olid näiteks: "Tundmatud tapjad" , „Kes ja mis mind vees katsub?!“ , „Kus on hirmulinnu pesa?!“

Minu enda panus sellel festivalil oli tuua meid oma juurtele lähemale ja mõista, miks me oleme täna siin kus me oleme, läbi pärimuslugude ja regilaulude. Sadu aastaid vanad lood, mis on suust-suhu kandunud või kuskil arhiivis jäädvustatud kajastavad väga ehedalt seda, kuidas me inimestena oleme läbi aegade loodust mõistnud, tõlgendanud, austanud ja kartnud. Lugusid ja laule sai seekord kuulda Anna ja Indrek Vainu suust, kes on end ise Soomaa metsade vahele sisse seadnud, kus nad elavad sügavas rahus ja sümbioosis koos loodusega. Nemad on ka Metsalaulupeo eestvedajad.

Loodusest ja meie loomaliku loomuse päritolu keskkonnast eraldatuna ja tänapäeva linna“džunglis“ elades oleme me paratamatult hakanud ka sotsiaalseid ja ühiskonna mustreid jälgima, võtnud omaks teiste arvamuse ja kaotanud usu iseendasse. Väga lihtsad näited on siinkohal, et me kardame looduses ära eksida, kuna oleme usaldanud enda orienteerumisvõime nutitelefonile; me lõpetasime laulmise kuna keegi on kunagi öelnud, et me ei oska laulda, aga dušši all laulame vabalt. (dunno) või on probleem mugavuses? Metsas ei saa diivanil istuda. Aga on sul siis vaja tagumik ümaraks istuda? Metsas ei ole peeglit ja alati ei tea, kuidas parasjagu väljanägemine on, aga ega kilode kaupa krohvi näkku määrimine ka mugav ju pole.

Eks see loodusega ühenduses olemine on väga tugevalt seotud sellega, kui hästi me oleme ühenduses ise-endaga, kui hästi me tunneme enda „autentset-mina“, usume ise-endasse ja oleme valmis tegelema selle kõigeõudsama – oma sisemaailmaga. Kuna mis siis saab, kui ma pean vaatama otsa oma nõrkustele või hirmudele; kui ma olen virtuaalmaailmast eraldatud ja ei saa sotsiaalmeedias like’e ega tunne seeläbi, et „mina ka eksisteerin“.

Väga huvitav oleks tulevikust tagasi vaadata, kas ja kuidas meie areng loodusest betooni vahele ja tagasi on toimunud. Selleks, et see aga liiga dramaatiline ei oleks, saame oma sammud teha juba täna ja minna loodusesse ennast ja maailma avastama. Kas julged?

Pärast seda, kui minu ekstaas Siberisse praktikale minekust kestis umbes-täpselt kolm päeva ja kolinaga sõja-alguspäevil kokku kukkus, ei osanud ma aimatagi, et mind ootab ees midagi veel niivõrd ägedat!

Tänaseks on kõik ettevalmistused tehtud.

• ✅ praktika leping sõlmitud 
• ✅ lennupiletid ostetud
• ✅ majutus organiseeritud
• ✅ relvaloa koolitus läbitud ja kohapealse relvalaenu taotlus sisse antud

Nüüd veel tasa ja targu oodata minekut! 1.-31. juuli veedan ma Teravmägedel!

Kindlasti kajastan ma enda tegemistest rohkem ka siin ja Instagramis, Senikaua saab jälgida Kaisa Rebase tegemisi seal, kes oli ka põhiliseks kontaktiks ja inspiratsiooni-allikaks, et suund just sinna võtta!

Huvitavaid fakte Teravmägedelt:

• Asulast ei tohi ilma relvata lahkuda, enesekaitse kaalutlustel.
• Juuli kuu keskmine temperatuur on 6 kraadi.
• Valdav osa inimesi, kes Teravmägedel baseerub on kas turismi või teaduse valdkonnas. Keegi teine vist ei tahaks vabatahtlikult nii arktilises kohas elada. 🥶
• Teravmägedel asub ülemaailmne seemnepank, mille eesmärk on hoida looduslikku mitmekesisust ning säilitada võimalikult paljude taimeliikide seemnevarusid, tagades liikide säilimise näiteks looduskatastroofide, sõdade ja taimehaiguste korral. -  Wikipedia 
• ..... to be continued.

Kuna üha enam on vajadust giidi maastikul kanda kinnitada, siis olen hakanud rohkem erinevaid retki ette võtma. Suurepäraseks koostööpartneriks siin on muidugi Prangi Reisid, kellega koos olen tasa-haaval erinevaid rekti ette võtnud.

Viimasena sai siis selgeks õpitud Astangu matk, kus ma ise ei olnudki veel varem käinud. Oli põnev seiklus koos kooliõpilastega ning tekkis kohe tahtmist seal rohkem ise uurida ja vaadelda. Üks oluline ja paeluv nüanss, mida tähele panin, oli giidi oskus teha kõik kliendile vastavaks. St, kuna tegu oli pigem nooremate kooliõpilastega, siis oli ka giidi jutt lihtsamini mõistetav ja võrdlustega huvitavaks tehtud. See on väga hea ja oluline oskus, mida ka mina giidina proovin rohkem arendada.

Nüüd veel vaja teha korduskülastusi ning õppida kohalik lugu selgeks ja juba selle kuu lõpus ootab mind seltskond, kelle viin sinna retkele! Üldiselt ei ole ajalugu olnud minu tugevaim külg, kuid kui seda annab interaktiivselt ja huvitavalt siduda ka looduse ja matkamisega, siis olen valmis sellest rohkem kuulma ja rääkima! ;)

Naistematka kaasa teha ja eest vedada on alati suur au. Seltskonnas, kus on ainult naised sünnib võimas ja väestav energia, ruumi jagamine, toetamine, avanemine. Puudub  loomalik sugupoolte käitumine ja kui õhkkond on toetatud, saavad kõik osalised ääretult laetud. Muidugi on ka sega-seltskondade matkad vägevad, aga kui on ainult ühe sugupoolega tegu, siis saab see sugu end täies potentsiaalis välja elada. Poisid jäävad poisteks ja teevad oma katsumuste mänge, naised panevad end proovile ja tõestavad ehedalt oma ürgset väge.

Minu jaoks on kogukondlikkus väga kõnetav teema. Olen ise väga kogukondlikku tüüpi ja näen selle võlusid. Seetõttu oli ka see matk täis võlu ja natuke isegi aukartust. Me kõik tahame kuuluda ja kui on kogukond, kes on su ümber, täis rikkalikkult teadmisi, kogemusi, toetust, siis see on üks väärtuslik kullapada.

(Pildid tulemas)

Juba mitu kuud tagasi jõudis minuni info, et praktikat on võimalik teha ka Keskkonnaametis. Tundsin selle vastu koheselt huvi ning hakkasin sellekohast infot ka otsima. Too hetk ei olnud neil veel rohkemat avaldatud, kui see, et veebruari kuus avatakse konkurss. Pikisilmi jäin seda ootama ja ühel hetkel saigi kandideerida. Mõneti tuli sisse kõhklus, kas ikka tahan nii suurt vastutust võtta, et riiklikus organisatsioonis end üles anda. Siiski otsustasin oma CV ja taotluse kallal natuke vaeva näha ja teele saata. Vaev oli seda väärt kuna üsna pea ootaski mind postkastis positiivne teade, et suurimal heameelel võtaksid nad mu praktikale. Juhhei!
Erinevaid maid uurides jõudsime järeldusele, et praegune parim šanss on end Lahemaale suunata. Eesti suurim ja vanim rahvuspark, millel ka tänavu 50s juubel pakub nii palju erinevaid võimalusi ja väljundeid, kus end rakendada saaksin. Ja nii nagu mina end tunnen, tutvustas ka minu praktikajuhendaja end kui hunt kriimsilma oma 9 ametiga. Seega mitmekesine töö ja huvipunktid saavad kõik mõnusasti ühte punutud.
Täna seadsingi enda sammud esimest korda Lahemaa rahvuspargi külastuskeskusesse, kus Enri mind ootas. Sissejuhatus Keskkonnaameti organisatsiooni ja töösse ning mida keskkonnahariduse spetsialisti töö endast kujutab. Viimasega koos ka kõik need võimalused, mida praktika raames proovida võiksin. Alustades õppeprogrammidega tutvumisest, koostamise ja läbiviimisest kuni virtuaaltuuri testideni. See aga ei ole veel kõik, laual on veel mitmeid köitvaid asju nagu Junior Rangerite programm, Kaitsealade päev (kui pandeemia lubab), Lahemaa 50 juubeli konverents, natuke projekti laadset tööd, olemasolevate meetodite värskendamist, Lahemaa giidikoolituse ja atesteerimise vaatluspraktikat ja infotahvlite hea tava loomise protsessi toetamist. Need ehk võivad praegu kõlada üsna kuivalt, aga tegelikkuses võimaldavad nii palju õppimist ja kogu keskkonnahariduse seljatagust tundma õppida. Minu, kui loodusgiidi jaoks väga oluline teave, kuidas oma programme hariduslikult üles ehitada, mis oleks kättesaadav nii väikestele kui ka suurtele. Ja mis kõige olulisem muidugi, rikkalikult loodusteadmiste omandamist!
Pärast külastuskeskusega tutvumist otsustasime minna Viru rabasse, kus Enri mulle personaalselt sealset õppeprogrammi tutvustas. Selline entusiasm ja oskuslik aktiivõppemeetodite kasutamine tegi uute teadmiste omandamise tunduvalt lihtsamaks ja lõbusamaks. Tuleb ikka ja jälle tõdeda, et õppida on mul väga palju! Aga sellise giidi/juhendajaga õpin ma ka seda, et see on okei, kui kõike ei tea ja julgen oma teadmised proovile panna ka siis, kui see mulle ebamugavust tekitab.
Jään huviga oma järgmisi praktikatoimetusi ootama!

Kari Outdoorsi loodusretked koos Heleni ja Antsuga on olnud mu soovilistis, millest olen tahtnud osa saada. Täna see siis õnnestus!
Sügav sisselülitumine toimus juba kohe alguses, kui Ants võttis sõnajärje ja oma malbel ja kõrvu paitaval häälel meie rännaku sisse juhatas. Tee algas kokkulepitud vaikuses, kui tasahaaval hakkas loodus erinevaid märke endast näitama ja Ants meie tähelepanu sellele pööras.
Väikese jalutuskäiguga jõudsime juba valmis sätitud pesani, kus teemeister Joosep vett soojendas. Tutvustusring, enda avamine, tee serveerimine ning täielik laadimine võis alata.
Pärast pühitsetud tee sõõmukeste lõppemist asusime matkale. Räätsad jalga ja kohaliku looduse võlu nautima. Kõige suuremaks maagiaks oli viimasel hetkel maha sadanud paks lumi, mis oma kergete helvestega pilku püüdis. Vahelduvad päikesekiired paitasid põski koos karge tuulega, mis meid lagendiku peal räsis. Mööda jää-alust vett, loomajälgi ja puuseeni jõudsime ringiga tagasi lõkkeplatsile, kus kiirelt tegime taas tule üles ja panime toidu ja musta pässiku tõmmise tulele. Imeline kõhutäis, mis sai rikastatud üllatusliku kohaliku Habaja Viinavabriku vaarika veiniga.

Iseseisva praktikaülesandena sain enda pere ka rappa viia. See ongi loodusgiidinduse kõige toredam osa, et saad oma teadmisi ja rõõmu ka teistega jagada.
Pruulipere punt osutus toredaks seltskonnaks, kuna mitte ükski inimene ei olnud varem räätsadega rabamatkal käinud. Seltskond varieerus muidugi väikelastest pensionärideni ning oli oma tempo ja takistuste poolest katsumuseks enamusele.
Minu jaoks oli see huvitav kogemus just seetõttu, et olin omaenda pere ees hoopis teises rollis. Oli tunda, et mina haldan ja vastutan, mina jagan teadmisi ning näitan teed.. Kuid eks selles oli üsna vaba liikumine ka teistel, kellest nii mõnigi väga nautis käimata radades raba avastamist.
Tollest esimesest retkest Linnurabas on kujunemas traditsioon kuna koheselt tahtsid omakesed uue koha ja kuupäeva paika panna, kuhu ma neid järgmisel korral viia võiksin.

Mind valdas ääretu rõõm kui praktika teisel päeval, kui lumi ka parasjagu maha oli tulnud suundusime taaskord rappa. Rabas olin küll enne käinud, kuid seekord olime me minemas ilma grupita ning sedapuhku hoopis kelk kannul.
Marko pakkis Preeriakojast ühe oma püstkodadest kaasa ning võttis kelguga üle raba vedada. Hoopis teistmoodi kogemus vaikivas rabas, kus kuulda vaid tetrede lend. Kaunis hetk ja uued oskused võõrast kultuurist, püstkoja püstitamisel. Aupaklikult tänulik olemine looduses, kus võtta söandasime vaid seda, millel juba eluvaim väljas oli.