Festivalide korraldamine on olnud osa minu elust juba päris mõnda aega. Alustades sellest, et ma tulen perest, kust meil oli iga-aastane festivali korraldamise traditsioon ning lõpetades sellega, et minu sees on peidus igavene kihk ikkagi maailma kuidagi moodi paremaks kohaks muuta ja kuidas teist moodi seda teha, kui mitte toredalt ja meeldejäävalt, mida festivalid on.
Minu loodusgiidi õpingutes leidis festivali korraldamine ka oma koha. Läänemaa Loodusfestivali korraldamine on kooli Loodusgiidide eriala traditsioon juba mitu aastat. Seoses sellega, et loodusgiidide kõrgem eesmärk on tuua inimesi loodusele lähemale, siis sellest meie kursus ka lähtus. Väga tihti oleme oma praktikas või töös kuulnud ja näinud neid inimesi, kes looduses midagi kardavad või pelgavad, on omandanud valed arusaamad, kuulnud hirmujutte või ei tea üldse mitte midagi ja sellest tulenevalt jätnud loodusesse minemata. Me tahame seda muuta, et igaüks, kes tunneb, et ta tahab loodusess minna, omaks selleks vajalikke teadmisi ja lahustaks oma alusetud hirmud. Ja minu eelmisest haridusest tulnud tervisejuht ütleb kõva häälega, et kõige olulisem on see, et inimene saaks aru ka, et tal on seda vaja ja ta tahab tegelikult loodusesse minna! Meie festivali teemaks oli „Hirmulood(us)“ just selle mõttega, et rääkida ja näidata, et looduses tegelikult ei ole midagi ületamatult hirmsat. Koos oma toredate õppejõudude ja tutvusringkonnaga sai loodud põnev ja rikkalik programm kaheks päevaks. Tutvu toimunud programmiga siin: Mõned põnevamad palad olid näiteks: "Tundmatud tapjad" , „Kes ja mis mind vees katsub?!“ , „Kus on hirmulinnu pesa?!“ Minu enda panus sellel festivalil oli tuua meid oma juurtele lähemale ja mõista, miks me oleme täna siin kus me oleme, läbi pärimuslugude ja regilaulude. Sadu aastaid vanad lood, mis on suust-suhu kandunud või kuskil arhiivis jäädvustatud kajastavad väga ehedalt seda, kuidas me inimestena oleme läbi aegade loodust mõistnud, tõlgendanud, austanud ja kartnud. Lugusid ja laule sai seekord kuulda Anna ja Indrek Vainu suust, kes on end ise Soomaa metsade vahele sisse seadnud, kus nad elavad sügavas rahus ja sümbioosis koos loodusega. Nemad on ka Metsalaulupeo eestvedajad. Loodusest ja meie loomaliku loomuse päritolu keskkonnast eraldatuna ja tänapäeva linna“džunglis“ elades oleme me paratamatult hakanud ka sotsiaalseid ja ühiskonna mustreid jälgima, võtnud omaks teiste arvamuse ja kaotanud usu iseendasse. Väga lihtsad näited on siinkohal, et me kardame looduses ära eksida, kuna oleme usaldanud enda orienteerumisvõime nutitelefonile; me lõpetasime laulmise kuna keegi on kunagi öelnud, et me ei oska laulda, aga dušši all laulame vabalt. (dunno) või on probleem mugavuses? Metsas ei saa diivanil istuda. Aga on sul siis vaja tagumik ümaraks istuda? Metsas ei ole peeglit ja alati ei tea, kuidas parasjagu väljanägemine on, aga ega kilode kaupa krohvi näkku määrimine ka mugav ju pole. Eks see loodusega ühenduses olemine on väga tugevalt seotud sellega, kui hästi me oleme ühenduses ise-endaga, kui hästi me tunneme enda „autentset-mina“, usume ise-endasse ja oleme valmis tegelema selle kõigeõudsama – oma sisemaailmaga. Kuna mis siis saab, kui ma pean vaatama otsa oma nõrkustele või hirmudele; kui ma olen virtuaalmaailmast eraldatud ja ei saa sotsiaalmeedias like’e ega tunne seeläbi, et „mina ka eksisteerin“. Väga huvitav oleks tulevikust tagasi vaadata, kas ja kuidas meie areng loodusest betooni vahele ja tagasi on toimunud. Selleks, et see aga liiga dramaatiline ei oleks, saame oma sammud teha juba täna ja minna loodusesse ennast ja maailma avastama. Kas julged?
0 Comments
|
Siit leiad minu õpingutega seotud seiklused, retked, avastamised, praktika ja õppekogumike materjalid. arhiiv
May 2022
Sildid
All
|