Pärast seda, kui minu ekstaas Siberisse praktikale minekust kestis umbes-täpselt kolm päeva ja kolinaga sõja-alguspäevil kokku kukkus, ei osanud ma aimatagi, et mind ootab ees midagi veel niivõrd ägedat!
Tänaseks on kõik ettevalmistused tehtud.
Kindlasti kajastan ma enda tegemistest rohkem ka siin ja Instagramis, Senikaua saab jälgida Kaisa Rebase tegemisi seal, kes oli ka põhiliseks kontaktiks ja inspiratsiooni-allikaks, et suund just sinna võtta! Huvitavaid fakte Teravmägedelt:
0 Comments
Juba mitu kuud tagasi jõudis minuni info, et praktikat on võimalik teha ka Keskkonnaametis. Tundsin selle vastu koheselt huvi ning hakkasin sellekohast infot ka otsima. Too hetk ei olnud neil veel rohkemat avaldatud, kui see, et veebruari kuus avatakse konkurss. Pikisilmi jäin seda ootama ja ühel hetkel saigi kandideerida. Mõneti tuli sisse kõhklus, kas ikka tahan nii suurt vastutust võtta, et riiklikus organisatsioonis end üles anda. Siiski otsustasin oma CV ja taotluse kallal natuke vaeva näha ja teele saata. Vaev oli seda väärt kuna üsna pea ootaski mind postkastis positiivne teade, et suurimal heameelel võtaksid nad mu praktikale. Juhhei! Erinevaid maid uurides jõudsime järeldusele, et praegune parim šanss on end Lahemaale suunata. Eesti suurim ja vanim rahvuspark, millel ka tänavu 50s juubel pakub nii palju erinevaid võimalusi ja väljundeid, kus end rakendada saaksin. Ja nii nagu mina end tunnen, tutvustas ka minu praktikajuhendaja end kui hunt kriimsilma oma 9 ametiga. Seega mitmekesine töö ja huvipunktid saavad kõik mõnusasti ühte punutud. Täna seadsingi enda sammud esimest korda Lahemaa rahvuspargi külastuskeskusesse, kus Enri mind ootas. Sissejuhatus Keskkonnaameti organisatsiooni ja töösse ning mida keskkonnahariduse spetsialisti töö endast kujutab. Viimasega koos ka kõik need võimalused, mida praktika raames proovida võiksin. Alustades õppeprogrammidega tutvumisest, koostamise ja läbiviimisest kuni virtuaaltuuri testideni. See aga ei ole veel kõik, laual on veel mitmeid köitvaid asju nagu Junior Rangerite programm, Kaitsealade päev (kui pandeemia lubab), Lahemaa 50 juubeli konverents, natuke projekti laadset tööd, olemasolevate meetodite värskendamist, Lahemaa giidikoolituse ja atesteerimise vaatluspraktikat ja infotahvlite hea tava loomise protsessi toetamist. Need ehk võivad praegu kõlada üsna kuivalt, aga tegelikkuses võimaldavad nii palju õppimist ja kogu keskkonnahariduse seljatagust tundma õppida. Minu, kui loodusgiidi jaoks väga oluline teave, kuidas oma programme hariduslikult üles ehitada, mis oleks kättesaadav nii väikestele kui ka suurtele. Ja mis kõige olulisem muidugi, rikkalikult loodusteadmiste omandamist! Pärast külastuskeskusega tutvumist otsustasime minna Viru rabasse, kus Enri mulle personaalselt sealset õppeprogrammi tutvustas. Selline entusiasm ja oskuslik aktiivõppemeetodite kasutamine tegi uute teadmiste omandamise tunduvalt lihtsamaks ja lõbusamaks. Tuleb ikka ja jälle tõdeda, et õppida on mul väga palju! Aga sellise giidi/juhendajaga õpin ma ka seda, et see on okei, kui kõike ei tea ja julgen oma teadmised proovile panna ka siis, kui see mulle ebamugavust tekitab. Jään huviga oma järgmisi praktikatoimetusi ootama! Iseseisva praktikaülesandena sain enda pere ka rappa viia. See ongi loodusgiidinduse kõige toredam osa, et saad oma teadmisi ja rõõmu ka teistega jagada. Pruulipere punt osutus toredaks seltskonnaks, kuna mitte ükski inimene ei olnud varem räätsadega rabamatkal käinud. Seltskond varieerus muidugi väikelastest pensionärideni ning oli oma tempo ja takistuste poolest katsumuseks enamusele. Minu jaoks oli see huvitav kogemus just seetõttu, et olin omaenda pere ees hoopis teises rollis. Oli tunda, et mina haldan ja vastutan, mina jagan teadmisi ning näitan teed.. Kuid eks selles oli üsna vaba liikumine ka teistel, kellest nii mõnigi väga nautis käimata radades raba avastamist. Tollest esimesest retkest Linnurabas on kujunemas traditsioon kuna koheselt tahtsid omakesed uue koha ja kuupäeva paika panna, kuhu ma neid järgmisel korral viia võiksin. Mind valdas ääretu rõõm kui praktika teisel päeval, kui lumi ka parasjagu maha oli tulnud suundusime taaskord rappa. Rabas olin küll enne käinud, kuid seekord olime me minemas ilma grupita ning sedapuhku hoopis kelk kannul. Marko pakkis Preeriakojast ühe oma püstkodadest kaasa ning võttis kelguga üle raba vedada. Hoopis teistmoodi kogemus vaikivas rabas, kus kuulda vaid tetrede lend. Kaunis hetk ja uued oskused võõrast kultuurist, püstkoja püstitamisel. Aupaklikult tänulik olemine looduses, kus võtta söandasime vaid seda, millel juba eluvaim väljas oli. |
Siit leiad minu õpingutega seotud seiklused, retked, avastamised, praktika ja õppekogumike materjalid. arhiiv
May 2022
Sildid
All
|