Iseseisva praktikaülesandena sain enda pere ka rappa viia. See ongi loodusgiidinduse kõige toredam osa, et saad oma teadmisi ja rõõmu ka teistega jagada. Pruulipere punt osutus toredaks seltskonnaks, kuna mitte ükski inimene ei olnud varem räätsadega rabamatkal käinud. Seltskond varieerus muidugi väikelastest pensionärideni ning oli oma tempo ja takistuste poolest katsumuseks enamusele. Minu jaoks oli see huvitav kogemus just seetõttu, et olin omaenda pere ees hoopis teises rollis. Oli tunda, et mina haldan ja vastutan, mina jagan teadmisi ning näitan teed.. Kuid eks selles oli üsna vaba liikumine ka teistel, kellest nii mõnigi väga nautis käimata radades raba avastamist. Tollest esimesest retkest Linnurabas on kujunemas traditsioon kuna koheselt tahtsid omakesed uue koha ja kuupäeva paika panna, kuhu ma neid järgmisel korral viia võiksin.
0 Comments
Mind valdas ääretu rõõm kui praktika teisel päeval, kui lumi ka parasjagu maha oli tulnud suundusime taaskord rappa. Rabas olin küll enne käinud, kuid seekord olime me minemas ilma grupita ning sedapuhku hoopis kelk kannul. Marko pakkis Preeriakojast ühe oma püstkodadest kaasa ning võttis kelguga üle raba vedada. Hoopis teistmoodi kogemus vaikivas rabas, kus kuulda vaid tetrede lend. Kaunis hetk ja uued oskused võõrast kultuurist, püstkoja püstitamisel. Aupaklikult tänulik olemine looduses, kus võtta söandasime vaid seda, millel juba eluvaim väljas oli. |
Siit leiad minu õpingutega seotud seiklused, retked, avastamised, praktika ja õppekogumike materjalid. arhiiv
May 2022
Sildid
All
|