14. päev, 7 h kajakkimise tuur Micheliga, kokku 9 h
Hommikul saatsin Kaisa 5-päevasesse laagrisse ning suundusin ise lattu, kus jäin Michelit ootama. Kuna ma ei olnud temaga enne koos olnud, vaid põgusalt näinud ja end tutvustanud, siis jäin jällegi ootele, kellega tegu on. Michel on pärit Saksamaalt ja teeb siin freelancerina tööd erinevate firmadega, üldiselt lühikest hooaega, kuna mandril on elu ikka tunduvad lihtsam. Siia toovad tagasi teda ikka seiklused ja kogemused, mida kuskilt mujalt ei saa. Järjekordne seiklusi täis hing, kes laeb ja teeb tööd matkates, kajakkides ja mägedes/liustikel ronides. Neid on nii palju, kes teevad seda tööd, mida nad täiega armastavad. Et isegi puhkusel lähevad nad seda kõike sama tegema. Kuna tegu oli kajakkimisega, siis hommik algas ilmateate vaatamisega. Päev tõotas tulla üsna tuuline, aga meri tundus väga rahulik. Otsustasime, et teeme ettevalmistusi seni kuni on aeg kliendid peale korjata ja kui seni on rahulik, siis lähme siiski kajakkima. Halva ilma puhul on alati varuks pakkuda kliendile, et lähme hoopis matkama. Kliente tuli 5 asemel hoopis kolm. Kõigil vähene kajakkimise kogemus. Rääkisime Micheliga kogu sissejuhatuse suht kahe peale ära. Ta lihtsalt ei ole hommiku inimene ja mina tundsin end piisavalt enesekindlana, et ise asju seletada. Otsustasime, et suure-tõenäosusega tuleme varem tagasi kuna pärast-lõunal tuul tõuseb ja see tähendab, et tagasi-saamine on kordades raskem. Kuna meil on praegu kaks gruppi pikkadel väliretkedel, kus nad ka kajakke kasutavad, siis on meil kajaki laos üsna hõre värk ning mina endale sobivat "seelikut" ei leidnudki. Aga teadsin, et ilmselt pole väga hullu. Kuna meid oli ebavõrdne arv, siis läksin ühte duubel-kajakki. Ei tunne end veel nii enesekindlalt, et kesed fjordi üksinda üksik-kajakiga redutada. Tuule ja lainetega oleks tükk tegu end keset fjordi veest välja vinnata ja kajakki saada. Seda enam, et ma seda veel harjutanud ei ole. Aga plaanis kindlasti on! Ja olin väga rahul, et üksik-kajakiga ei läinud, sest isegi Michelil, kes siis üksinda oli, õnnestus end kummuli keerata. Õnneks on tema piisavalt pädev, et oli minutiga kohe kajakis tagasi. Teekond teisele kaldale oli pigem rahulik ja okei, kuid tagasitee oli vastutuul terve tee ning see kujunes kergeks katsumuseks. Kuna me paarilisega vahetasime kohti ning tema oli tagasiteel tüür, siis paistis, et tema jaoks oli see üsna väljakutsuv. Lained ei paistnud kõige sõbralikumad ja mitmel korral tundsin, kuidas ta tasakaalu kaotas. See tekitas ka minus natuke pelgust, kuna tagasi kajakki saamine tundus väga keeruline. Mõningase aeglustamisega vahepeal panime täiskäiguga edasi ja jõudsime kenasti tagasi ning kuna aega jäi üle, tegime siinpool kallast lõket ja lõunat. Kui kõigil kõhud täis ja olemine hea, läksid kliendid omateed ning mina jäin veel lõkke-soojust nautima. Teadagi, et lõkked ei ole siin igapäeva teema kuna puid ju Svalbardil, kui arktilises kõrbes, ei kasva. (Tegelikult vähemalt kaks siinset taime kuuluvad puittaimede hulka, kuid nad on kääbus-vormid, sellest mõnes teises taimede postituses) Ka putukatega on siin väga kitsas. Isiklik huvi oleks kohe rohkem süübida ja teada saada, kui mitu erinevat liiki siinsetes tingimustes üldse hakkama saab. (just praegu seda kirjutasin siis Google aitas kohe ja selleks on olemas isegi eraldi veebileht! - Svalbard Insects - Wow! Kodutöö saab veel enam täiendust! ) Aga allpool siis ka pilt esimestest ämblikulistest keda siin kohtasin ja olin ääretult üllatunud. Taaskord peab tõdema, et õnn on oskus märgata. ☺️ Giid Michel tundub esialgu vaikne ja tagasihoidlik, kui tehes mida ta armastab, soojeneb ta üles ja loob kontakti ka "kliendiga". Tundub väga tore inimene, kellega seiklusi ette võtta. Kui Svalbardil ei tööta, on ta Tromsø lähedal mägedes/kajakkimas/liustikel.
0 Comments
|
praktikaOlen siin tegemas oma Loodusgiidinduse praktikat tänu Erasmus+ programmile. arhiivmärksõnad
All
|