lühidokumentaal svalbardi liustikest

Minu mõttemaailmas on alati kuskil olnud lõputu lumi ja jää, liustike väli. Mingil hetkel kui keskkonnahoid südamelähedasemaks sai, siis nägin ja kuulsin küll sellest, et liustikud sulavad ja jääkamakaid langeb, kuid kunagi ei olnud see mulle nii hoomatav. 

Kliimasoojenemise märgiks oli ka minu üllatus, kui soe siin tegelikult on..

Kui ma siin esimest korda liustikul käisin, siis olin rõõmus-põnevil küll! Aga nüüd tagant järgele mõeldes, tekib kahju-tunne, et me maailm on ikka igast ilmakaarest otsi andmas. Isegi häbi-tunne tuleb esile. Jällegi omaette valdkond, mille kohta tahaks rohkem teadmisi omandada.

Vasakul Larsbreen ja paremal orus Longyearbreen liustik