|
Minu mõttemaailmas on alati kuskil olnud lõputu lumi ja jää, liustike väli. Mingil hetkel kui keskkonnahoid südamelähedasemaks sai, siis nägin ja kuulsin küll sellest, et liustikud sulavad ja jääkamakaid langeb, kuid kunagi ei olnud see mulle nii hoomatav. Kliimasoojenemise märgiks oli ka minu üllatus, kui soe siin tegelikult on.. Kui ma siin esimest korda liustikul käisin, siis olin rõõmus-põnevil küll! Aga nüüd tagant järgele mõeldes, tekib kahju-tunne, et me maailm on ikka igast ilmakaarest otsi andmas. Isegi häbi-tunne tuleb esile. Jällegi omaette valdkond, mille kohta tahaks rohkem teadmisi omandada.  Vasakul Larsbreen ja paremal orus Longyearbreen liustik
0 Comments
14. päev, 7 h kajakkimise tuur Micheliga, kokku 9 h Hommikul saatsin Kaisa 5-päevasesse laagrisse ning suundusin ise lattu, kus jäin Michelit ootama. Kuna ma ei olnud temaga enne koos olnud, vaid põgusalt näinud ja end tutvustanud, siis jäin jällegi ootele, kellega tegu on. Michel on pärit Saksamaalt ja teeb siin freelancerina tööd erinevate firmadega, üldiselt lühikest hooaega, kuna mandril on elu ikka tunduvad lihtsam. Siia toovad tagasi teda ikka seiklused ja kogemused, mida kuskilt mujalt ei saa. Järjekordne seiklusi täis hing, kes laeb ja teeb tööd matkates, kajakkides ja mägedes/liustikel ronides. Neid on nii palju, kes teevad seda tööd, mida nad täiega armastavad. Et isegi puhkusel lähevad nad seda kõike sama tegema. Kuna tegu oli kajakkimisega, siis hommik algas ilmateate vaatamisega. Päev tõotas tulla üsna tuuline, aga meri tundus väga rahulik. Otsustasime, et teeme ettevalmistusi seni kuni on aeg kliendid peale korjata ja kui seni on rahulik, siis lähme siiski kajakkima. Halva ilma puhul on alati varuks pakkuda kliendile, et lähme hoopis matkama. Kliente tuli 5 asemel hoopis kolm. Kõigil vähene kajakkimise kogemus. Rääkisime Micheliga kogu sissejuhatuse suht kahe peale ära. Ta lihtsalt ei ole hommiku inimene ja mina tundsin end piisavalt enesekindlana, et ise asju seletada. Otsustasime, et suure-tõenäosusega tuleme varem tagasi kuna pärast-lõunal tuul tõuseb ja see tähendab, et tagasi-saamine on kordades raskem. Kuna meil on praegu kaks gruppi pikkadel väliretkedel, kus nad ka kajakke kasutavad, siis on meil kajaki laos üsna hõre värk ning mina endale sobivat "seelikut" ei leidnudki. Aga teadsin, et ilmselt pole väga hullu. Kuna meid oli ebavõrdne arv, siis läksin ühte duubel-kajakki. Ei tunne end veel nii enesekindlalt, et kesed fjordi üksinda üksik-kajakiga redutada. Tuule ja lainetega oleks tükk tegu end keset fjordi veest välja vinnata ja kajakki saada. Seda enam, et ma seda veel harjutanud ei ole. Aga plaanis kindlasti on! Ja olin väga rahul, et üksik-kajakiga ei läinud, sest isegi Michelil, kes siis üksinda oli, õnnestus end kummuli keerata. Õnneks on tema piisavalt pädev, et oli minutiga kohe kajakis tagasi. Teekond teisele kaldale oli pigem rahulik ja okei, kuid tagasitee oli vastutuul terve tee ning see kujunes kergeks katsumuseks. Kuna me paarilisega vahetasime kohti ning tema oli tagasiteel tüür, siis paistis, et tema jaoks oli see üsna väljakutsuv. Lained ei paistnud kõige sõbralikumad ja mitmel korral tundsin, kuidas ta tasakaalu kaotas. See tekitas ka minus natuke pelgust, kuna tagasi kajakki saamine tundus väga keeruline. Mõningase aeglustamisega vahepeal panime täiskäiguga edasi ja jõudsime kenasti tagasi ning kuna aega jäi üle, tegime siinpool kallast lõket ja lõunat. Kui kõigil kõhud täis ja olemine hea, läksid kliendid omateed ning mina jäin veel lõkke-soojust nautima. Teadagi, et lõkked ei ole siin igapäeva teema kuna puid ju Svalbardil, kui arktilises kõrbes, ei kasva. (Tegelikult vähemalt kaks siinset taime kuuluvad puittaimede hulka, kuid nad on kääbus-vormid, sellest mõnes teises taimede postituses) Ka putukatega on siin väga kitsas. Isiklik huvi oleks kohe rohkem süübida ja teada saada, kui mitu erinevat liiki siinsetes tingimustes üldse hakkama saab. (just praegu seda kirjutasin siis Google aitas kohe ja selleks on olemas isegi eraldi veebileht! - Svalbard Insects - Wow! Kodutöö saab veel enam täiendust! ) Aga allpool siis ka pilt esimestest ämblikulistest keda siin kohtasin ja olin ääretult üllatunud. Taaskord peab tõdema, et õnn on oskus märgata. ☺️ Giid Michel tundub esialgu vaikne ja tagasihoidlik, kui tehes mida ta armastab, soojeneb ta üles ja loob kontakti ka "kliendiga". Tundub väga tore inimene, kellega seiklusi ette võtta. Kui Svalbardil ei tööta, on ta Tromsø lähedal mägedes/kajakkimas/liustikel.  12. päev, Foxfonna matk Martiniga, kokku 9h Martinit ei olnud ma varem kohanud, seega hommikul ootasin, et kellega küll tegu on. Jõudis paraja hilinemisega ning jättis väga chill-flegma mulje. Hilinemine ja hajameelsus jäid mulle koha silma ja tekitasid minus kerget hämmingut, kuna seni olid kõik teised giidid olnud väga punktuaalsed ja selged. Klientide saabudes tundsin vajadust ise ka mingit rolli võtta, kuna tema jutt ja teemad ei olnud minu jaoks üldse struktureeritud ja tekitasid pigem (vähemalt minus) segadust, kuna teistega jällegi oli kõik nii ladus. Järgmine kivi kapsa-aias oli tema vajadus hüpata poest läbi ja endale uued matkajalanõud soetada. Mis ilmselt ei ole probleem, kui see on sul ette planeeritud ja oletatavalt palju aega ei võta. Aga paraku jäime meie klientidega ca 20+ minutiks üksinda bussi ootama, mis tundus igaviku ajana tiksuvat, kuna meil oli eesmärk siiski mäele jõuda. Võtsin siis vaevaks tühipaljast aega täita ja proovisin jutu-teemat arendada, et ka kliendile ei tunduks, et meid lihtsalt bussi ootele jäeti. Edasi kulges matk rahulikult ning giid Martin oma positiivse olemise ja hea jutumehena suutis kõigi 4 kliendiga hea kontakti leida. Küll aga ei saa ma mainimata jätta, et olenemata kokkuleppest, et grupp hoiab ohutuse tõttu kokku, mida ta ise kordas, ei suutnud ta küll kinni hoida. Mõnedel hetkedel tõttas ta tõepoolest ligi 100m ees, kordagi taha vaatamata. Ja nõnda mitu korda. Kuna tal oli kaasas ka koer Tequila, kes on kohalik staar, siis läks palju tähelepanu temale, ning see sobis kõigile. Aga giidina jällegi oli Martinil väga palju pildistamist ja selfide tegemist koeraga. Mina isegi praktikandiga olen tundnud, et ma ei peaks ehk nii palju pildistama või kaamerat näppima. 🤷♀️ Mitmete nende asjade selgituseks võib olla see, et ta alles tuli tagasi oma 6-nädalaselt puhkuselt ja ehk ei ole veel täielikult sisse elanud.. aga need asjad lihtsalt ei tundunud mulle professionaalsed. Ta on giidina ligi 5 aastat töötanud. 🧐 Viimastel päevadel on lihtsalt väga palju erinevate inimeste suust kõlanud, et me oleme giidid ja peame tegema tööd professionaalselt, mitte olema ega fokusseerima inimeste meelelahutuse peale. Kuna nendest erinevatest nüannsidest ja mitte kõige sujuvamast hommikust, ei olnud ma väga hästi meelestatud, siis tundus ka kogu Foxfonna retk ääretult aeglane ja igav. Maastik oli väga kivine, peale platoole tõusu lauge ja kaugele-ulatuv. Käisime ka liustikul ära ja kerge ringiga tagasi. Kõikidest teistest on see matk tõusude ja raskuse poolest kergeim. Vaade on küll ilus aga muus osas tühi. Eriliseks tegi ainult see, et mitmes kohas olid puurimisaugud, kus väljapuuritud kivid kõik näha olid ning kivisel maastikul oli näha ka igikeltsa kerke-kohti, kus maastik oleks just-kui mullitanud ja paisunud ning kivid enda ümber ilusti paigutanud. Lisaks oli kergelt sombuse ilma puhul võimalik liustiku erinevaid ilusaid värvitoone vaadelda. Igavuse täiteks oskas Martin samblike teemat osavalt esile tuua ja huvitavaks teha. Tänaseks olen enam-vähem 12 päeva aktiivselt erinevate giididega koostööd teinud. Kõik giidid on toredad ja igaüks oma nüansiga. Tuleb tõdeda, et koolitundides õpitult oskan nüüd kohe erinevaid giide vastava pilguga vaadata ja hinnata. Mis on väga professionaalne ja mida saaks paremini. Ja muigugi on selle kõige juures mul endal ka palju õppida.
Siinsete giidide kvaliteediga olen ma äärmiselt rahul. Eks seda ongi ka oodata, kuna kõik giidid saavad ettevõtte sisese koolituse; teevad mitmeid retki paarilisega koos ning mitmed on läbinud ka iseseisvalt erinevaid giidi-koolitusi. Ka siin kohapeal on konkreetne Arctic Nature Guide ühe-aastane programm, mis on mõeldud siinses keskkonnas giidide ettevalmistamiseks ning ka meie ettevõtte eeldab, et giidid selle läbi teevad, kui plaanivad kauemaks jääda. Mitmed meie giidid on hooajalised. Kes lihtsalt ei taha pimedal hooajal siin olla ja kellel ka mujal elu ja toimetused. Mitmed tulevad "suviseks" hooajaks, kui on valge, alates veebruarist kuni augustini. See on täpselt selline aeg, kus veebruarist märtsini saab veel korralikku lumist talve nautida ning seejärel võtta ette suvised matkad ning kajakkimised. Augustis kui päike loojub, pakivad mõned oma asjad selleks hooajaks kokku ja lähevad koju. Teised valmistuvad suusa- ja mootorsaani matkadeks. Eks iga erineva matka juures proovin ka sealsest matkajuhist natuke midagi kirjutada. Minu esimene matk toimus Neill'iga, kes oli ka ise äsja oma praktika SWE's lõpetanud. See oli ideaalne algus, kuna ta sai oma kogemust ja nippe jagada. Temaga koos sai päris mõnus algus pandud, kuna toimus konkreetne sissehäälestumine, päeva läbirääkimine ning päeva lõpuks kokkuvõtete tegemine. See on tegelikult kõikidel giididel omavahel sisse kodeeritud, et koos töötades, tehakse enne ja pärast matka briefing. Imeline! Saab olulisemad ja mitte-olulisemad asjad ära räägitud, mis oleks saanud paremini, kuidas kliendid olid, kuidas miskit järgmine kord teha jne. Ja laos on olemas ka logiraamat, kuna on oodatud, et iga giid oma matkast oluliseima kirja paneb. Kõikide giididega on olnud tore ning nad oskavad erinevates kohtades ka kõik muu olulise mulle ära rääkida, mis kliendile oluline pole, aga giidina peab teadma ja ette nägema. Eks minul endal on giidide osas eelistusi ja märkan erinevusi, aga kõik nad teevad suurepärast tööd, mis taaskord paneb mind sügavalt tänu tundma. --- siia tuleb logiraamatu sissekande kohta pilt --- Üks eesmärk mille ma endale siia tulles püstitasin oli, et olla võimalikult tervislik ja end distsiplineeritult poputada. Mis see siis tähendab? ↓ Mõned üksikud random pildid toitudest, mis telefonis leidusid. ↓ Ja ma päriselt ka, olengi siin! Eile maandusin Arktikas, Svalbardi lennujaamas ja silmnähtavalt õhkab minust elevust ja rõõmu! Olen endiselt veel muidugi alles sisse elamas, kuid juba on esimene matk tehtud; laud kohalike taimede-lindude raamatuid täis; esimene püssilask lastud ning järgnevad päevad tegevusteks planeeritud. Ja tegelikult on minus üüratu tänulikkus! Et on olemas Erasmus+ programm, tänu millele see kõik on võimalik. Et Haapsalu Kutsehariduskeskus on lihtsalt nii äge kool, kes seda võimaldab! Ja et on Kari Outdoors tänu kellele ma teiste vägevate Eesti nais-matkajatega tutvusin ja tänu millele Kaisa mul kõike kohapealset organiseerida aitas! See kõik on alles algus ja ma jagan oma seiklustest teile jooksvalt, et tegelikult ka ikkagi kohapeal olla ja kogeda. Seniks aga siin teile galerii kahest esimesest päevast. |
praktikaOlen siin tegemas oma Loodusgiidinduse praktikat tänu Erasmus+ programmile. arhiivmärksõnad
All
|
RSS Feed
